kiire kiire!

SHAME ON ME!
Pole 2 kuud midagi siia kirjutanud... Enda kaitseks võin öelda, et mul on olnud kiire, olen olnud laisk ja lihtsalt ei viitsinud!

Koolis on tõesti olnud palju palju tegemisi, nädalavahetused olen veetnud kodus kallitega ja nii need nädalad möödunud ongi.

Käisin tööl, sain load, lumi tuli maha, üks eksam koolis positiivselt sooritatud, teised on veel ees, sünnipäev möödus vahvalt, koolis on hetkel viimane auditoorse õppe nädal, semester saab läbi, juhei!

Juba varsti on jõulud ja aastavahetus, ma ei pane enam tähelegi, mis kuupäev on ja kui kiirelt kõik möödub...


Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.
(minu lemmik A. A.)


Mul on nii hea meel, et mind ümbritsevad armsad ja head inimesed!! Olen õppinud, et ka väiksest heateost täidab rõõm ja positiivsus mu pisikese südame paksult paksult!

Mul läheb kiirelt, AGA hästi. Kui tahta, siis saab alati hakkama!

Järgmise korrani.

tähtede helendav kõrgus

Meie ühika laud hakkab vaikselt kokku kukkuma, põrand kriuksub igal me sammul, aga teed tehes ei lennanudki kann õhku, JUHEI!

Ei, tegelikult on elu siin täitsa nitsekas ja kõik on okei. :)

Nädalavahetus möödus rahulikult oma kõige kallima seltsis. Väike kesköine koogitegu ja paanika käis asja juurde... Ilm oli ilus, aga nina välja väga ei pistnudki, sest diivanil keras oli ju palju mõnusam.

Aga minu ilusti hoitud nutitelefon otsustas sussid püsti visata ja mõtles, et enam ei ole vaja sisse lülituda. Ah mis see Kertu sellega ikka teeb?! Ja siin ma nüüd olen, uue numbri ja uue(vana) telefoniga. Hope for the best, et selle garantiisse toimetada saaksin ja see ruttu terveks ravitakse. Oktoober on telefoni parandamise kuu!

Meeleolu tõstmiseks mõtlen ikka neljapäevast ja kahe nädala pärast saabuvast vaheajast. Feels like high school!

Ütle, kas süda ei ole siis meri,

täis tunnete uppuvaid laevu;

kas ei ole ta põld, kuhu rõõmude teri

külvame, lõigates vaevu?

Tärkas lilli seal, kuhu su pisaraid nõrgus.

Tuul ja ulgustav juukseid sul silus.

Kaardub öö kohal tähtede helendav kõrgus.

Elada siiski on ilus!

Järgmise korrani.

happy

Long time no see. Pole tõesti ammu kirjutanud, aga täna, teisipäeva õhtul saab see parandatud!

Kui ma praegu oma päevikut vaatan ja eelmiste nädalate sündmusi meelde tuletan (kehv mälu..), siis ega midagi põnevat seal pole. Üleeelmisel nädalal oli meie instituudi ristimine, Oli kah. Pidutsesime 4ni, hommikul 10ks krapsti kooli ja loengud kella 18ni. Istusin ja olin, poppi ei teinud, sest lihtsalt ei viitsinud. Õhtul jälle välja ja und ei kuskil. Laupäeva-pühapäeva veetsime koos kalliga ja nii ruttu see nädalavahetus läbi saigi.

Järgmine nädal oli koolis üsna lebo, sõitsin Tabasallu vanaemale külla ja sõin, jutustasin, sõin, külmetasin, sõin jne, regular. Kolmapäeval käisime öölaulupeol, mis oli pigem külmapidu. Huhhhh, mu varbakesed olid jääs nagu talvel suusavõistlustel.
Neljapäeval sõitsin juba kodu poole ning siis algaski minu pikk nädalavahetus!

Reedel külastasin hambaarsti, tädi tegi haiget ja nii ma jälle jogurtit lürpisin (õnneks möödus see kiirelt, jee TOIT!).
Puhkasin kodus, käisin väljas inimesi kaemas, küpsetasin muffineid, õppisin ja olin lihtsalt niisama pere ja oma armsamaga. Esimest korda elus tundsin, et nautisin konkreetset hetke. Mind tabas rahulolu ja tundsin end nii hästi! I'M HAPPY!

Esmaspäevane loeng jäi ära ja nüüd lähengi alles homme, kolmapäeval kooli. Pea nädal aega kodus, justkui puhkus!

Järgmise korrani.

rõõm ja nohu

Kell 9 hommikul silmad lahti, kuigi äratus ei äratanud, hommikul kooli pole, teki all on mõnus soe jne. WHY??? Ja nii iga jumala kord, kui mul on vaba päev...

Nüüd juba 3. septembri nädal ja sügis tormab me poole meeletu kiirusega. Ja guess what, mis sellega kaasneb?? Kui arvasite, et nohu, köha, kurguvalu, salvrätid, kuum tee, sallid, soojad sokid ja mmm magus mesi, siis olete auga välja teeninud pika pai! Just täpselt need külalised meil siin toas ongi. Mõni päev tagasi oli isegi hullem seis, nüüd hakkab juba üle minema, loodame...

Aga nädalavahetusest ja nädala algusest ka pisut. Eelmisel nädalal sain juba neljapäeva õhtul koju, juhei! Oma voodis magada on ikka kõikse parem. Laupäeva veetsime peikaga spaas. Pisike puhkus kuumas saunas, aroomivannis vahuveiniga, basseinis, suures hotellitoas, ilusa õhtuga ja hommikusöögiga voodis mmm, M-Õ-N-U-S! Aastapäev saigi tähistatud.
Esmaspäeva hommikul jälle kooli poole. Seekord ei pidanudki poole7se bussi peale ruttama, vaid sain nurruda 8ni ja autoga pealinna sõita. Või noh, kui palju nurruda... Midagi ei saanud, sest hilisõhtul oli meil kavas õudusfilm, mis unele just väga palju kaasa ei aidanud.

Teisipäeval läksime tüdrukutega peale kooli Roccasse, et uus H&M üle kaeda. Kuna ma sellest eriti vaimustuses polnud, siis käis kah.

Eile oli suur rõõm, sest teiste üle on ka hea rõõmustada! Nüüd ainult paremuse poole! :))

Ja täna ma siin istun, oma pisikeses voodis. Välja vaadates tahaks oma käed kohe sooja kampsuni poole sirutada. Tuul möllutab puudega ja vihmapiisad peksavad vastu aknaklaasi. Brrr...

Järgmise korrani.

kommid kommid

2. nädal, let's go!
Nädalavahetus möödus kodus, omas mõnusas suures voodis, vanaemal külas, emme ja mitmetunnise jutuvada ning lohutavate sõprade seltsis, täiesti kodustes riietes ja ilma mingisuguse meigita peol (:D) ja lõpuks oma kalli kaisus. Veider oli kodus olla, aga samas nii hea.

Thank god, et tunniplaan lubab mul alles esmaspäeviti Tallinnasse kooli sõita. Hommikul pool 7 hopsti bussi peale ja kolme pika tunni pärast, mis täna üldsegi pikad mu une tõttu ei tundunud, kooli ma jõudsingi. Isegi pisikese ajavaruga, mis sai sisustatud, sest kooli sisse astudes nägin juba oma armsat Krissut ja nädalavahetusest muljetamine algaski.

Tänane koolipäev algas 10.15 inglise keelega. Mina kui eeskujulik õpilane (:D), tegin koduse töö juba ammu ära, mis oli lihtsamaist lihtsam, aga mõne kohta seda öelda ei saanud. Mõtlesin endamisi, et ülikoolis võiks ju ikka kodused ülesanded ära teha, kui on teada, et õppejõud neid loengus kontrollib. Aga see selleks. Loeng möödus veidral kombel väga kiiresti. Kell 12 algas kõne- ja draamaõpetus. Mu peas oli sada mõtet tunni sisu kohta, aga ükski neist täppi ei läinud, kui hiljem lehelt lugesin, mis on loengu point. : Luua võimalused avalikul esinemisel, hääle kui töövahendi kasutamisel ja laste kõnearenduse suunamisel vajalike oskuste kujundamiseks. Vot sulle. Kindlasti põnev, aga veel põnevam on õppejõud. No nii positiivne ning elurõõmus pisike naine. Vaevalt on paljud näinud, kuidas õppejõud loengus ringi hüppab, keerutab ja häälitsusi teeb. Või seda, et terve kursus soome keeles mingit keelharjutust laulab. Ja see kõik ei olnud häbiväärselt naljakas, vastupidi, andis mulle juurde palju energiat ja lõpetas koolipäeva positiivse noodiga!

Koju jõudes haaras mind uni, toas oli nii vaikne, sest Krissu nautis samuti uinakut. Aga mõne aja pärast ärkasin juba puurimise peale, mis kostis väljast. Meil siin selline vaikne, aga samas väga lärmakas rajoon.

Hiljem läksime oma saja asjaga kööki süüa tegema. Vaaritasime kokku suured kogused, et iga päev köögi vahet jooksma ei peaks. Õppisime koos, ninad õpikutes ja kirusime interneti ühenduse üle, sõime kommi, rääkisime maast ja ilmast, planeerisime homset üllatust ja sõime veelkord kommi.
Vot selline elu meil siin päälinna ühikas! :))

Järgmise korrani.

Veider

Ja homme juba reede ja essa nädal saabki läbi! Tegelikult venis see kui laua külge kleepunud näts. Loenguid on suhteliselt vähe, tänane päev oli kõige pikem, viieni. Kuigi päeva keskel jäi jälle üks loeng ära. Homme algab koolipäev alles kell 14, elagu uni!

Minu kursusel õpib 1 poiss ja ülejäänud on tüdrukud. Kõik erinevad inimesed ja usun, et saab põnev olema.

Tallinn on kiire ja veider. Õhtuti hirmus ja pime. Hirmsalt pime. Inimesed ruttavad siia-sinna, vuhisevad mööda sind tähele panematagi. Kõigil on kuhugi kiire. Veider. Hoopis teistmoodi.

Suures Prismas olin kui peata kana. Liiga suur pood hetkel minu jaoks. :D No vaevu vaevu leidsin vajaliku ülesse. Aga ei anna alla, jätkan lahingut nii kaua, kuni kõik kaubavahed selged on! :D

Nüüd aga poen oma kitsasse (liiga) pehmesse sängi, et homme juba heatujuliselt ärgata, sest PÄRIS kodu ootab, emme-issi ootavad, kiisu-kutsu ootavad ja musi ootab :))

Järgmise korrani.

Palavikuga seitsme tuule poole

Teist päeva juba pealinnas elanud. Jah, elanud, kõlab nii võõralt... Tänane koolipäev osutus vägagi tuttavaks, justkui oleks gümnaasiumis. Inglise keele loeng oli 90 min asemel 30 minutit ning teine loeng jäi üldse ära. Nii ma siis uitasin koolis ringi, midagi teha polnud, aga koju ei viitsinud ka minna.

Juba hommikul tundsin end pisut kehvasti. Süda oli paha ja pea käis ringi. Päeva peale sain tõestust, et olengi haige. Silmad jooksid vett, kord oli palav, siis jälle külm. Lippasin apteegist läbi, raamatukogust ka. Oleme Krissuga teada-tuntud ringitajad. Ka seekord raamatukogu otsides tegime suuuuuure kaare. Aga miks minna otse, kui saab ringiga?!

Kodus tegime süüa ja magasime. Eelmine öö ja haigus andsid tunda. Öösel koerad haukusid, meie külmkapp tegi kohvimasina häält ja madrats ujus keha all. Nii pehme noh!

Kuidagi üksik on olla. Tegelikult on siin palju sõbrannasid, aga teistmoodi tunne on ikka. See tunne, et nüüd olengi suur, õpin ülikoolis ja elan üksi. Kõik on uus ja teistmoodi ning vajab harjumist.

Aga ei tohi mõelda, et on halb ja paha. Vastupidi, kõik on põnev ja lahe! (tahaks ise ka uskuda, ha!)

Aga siin üks mulle armas laul :)

http://www.youtube.com/watch?v=nJipEVRHe-0

Järgmise korrani.